Eesti Lugu | Vikerraadio | Err

Lea Kõiv: "Väljas on Oleviste pastori Wanradti koostatud ja Pühavaimu pastori Koelli eesti keelde tõlgitud katekismuse fragmendid." Tiiu Reimo: "Hetkel on see meie näituse reliikviate reliikvia."

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Noor-Eesti pani maha teatud rööpad, mida mööda sõideti edasi, mõni üritas neid rööpaid puruks peksta, mõni üritas nendelt rööbastelt välja sõita ja mõni sõitiski välja."

Kadi Kähär-Peterson: "Jakobson proovis ümber pöörata seda müüti, justkui oleks ristusk ja ristisõdijad tulnud siia koos vaimuvalgusega ja enne seda oli pimedus. Seepärast ta ütleski, et proovib eesti rahva ajaloo peale vaadata teise silmaga, kui seda seni oli tehtud!"

Raamatukogunduse uurija Ilmar Vaaro: "Põhiliselt tekkisid rahvaraamatukogud maal seltside raamatukogudena, need võisid olla nii laulu- ja mänguselts, raamatukoguselts, muusikaselts, põllumeesteselts, tuletõrjeselts kui hiljem ka karskusselts."

Professor Arne Merilai: "Me oleme praktiliselt Eesti Kirjameeste Seltsi õlgade peal; selle peal, mis nemad on teinud!"

Kirjandusteadlane Marin Laak: "Kalevipoeg on tänapäeva kultuuris väga elav, tema väikeseid tükikesi on kõikjal!"

Professor Mati Laur: "Kui kõnelda varasematest eestikeelsetest väljaannetest laiemas plaanis, siis paljudel juhtudel oli tegemist lihtsalt eestikeelse abimaterjaliga valdavalt Saksamaalt tulnud kirikuõpetajatele, aga "Lühike õpetus" on mõlemale suunatud."

Keeleteadlane Kristiina Ross: "Piibli olemasolu oli garantii, et kirjakeel on tõesti olemas ja jääb püsima ja et see on midagi väga väärtuslikku". Piiblitõlge tõstis Krisiina Rossi sõnul rahva eneseteadvust.

Ain Mäesalu: " Armastus ja perekond on kiviajal olnud ilmselt tunduvalt olulisemal kohal kui näiteks tänapäeval."

Raamatuteadlane Tiiu Reimo: "Lugeja rahvas saab sündida alles siis, kui on midagi lugeda. Lugemisest saab rääkida ikkagi alates 19. sajandi keskpaigast, kui ilmuvad asjalikud eestikeelsed ilmalikud raamatud."

Akadeemik Tõnu Tannberg: "Stalini aja puhul tuleb arvestada sellega, et kõik olid huvitatud sellest, et nende sõnad saaksid kirja nii, nagu nad ütlesid. Seega on kõik ka mingite mitte väga oluliste võimuinstitutsioonide materjalid tollest perioodist usaldusväärsemad kui 1980. aastatest. Kui me võtame kooli komsomolikomitee mingi protokolli 1940. aastate lõpust ja 1980. aastatest, siis viimaseid ei ole võimalik ajaloo uurimises kasutada."

Akadeemik Tõnu Tannberg: "Süsteem oli kuratlik – see lõi raamtingimused, aga see, kuidas paljastuskampaaniad Eestis, Lätis ja Leedus toimusid, kasvas ikkagi välja kohalikest vastuoludest, omavahelistest suhetest jms. Kui Johannes Käbini asemel oleks ideoloogiasekretäriks olnud keegi teine inimene, siis oleks paljastuskampaania kindlasti toimunud, aga kindlasti oleks see, keda repressioonid tabasid, osaliselt kattuv, aga kindlasti osaliselt hoopis teistsugune."

Professor Mart Kuldkepp: "Üks asi, mis Keskülale oli alati omane juba 1905. aastast peale, sellest ajast, kui ta hakkas ennast enamlaseks nimetama, oli konspiratsioon; ta tahtis olla hall kardinal, niite tõmmata. Lenini kohta kasutab ta mõistet kaugdirigeerimine. Kuna talle oli hästi oluline teatud asju saladuses hoida, siis ongi raske öelda, mida ta õieti tahtis."

Kirjanik Aarne Ruben: "Eduard Vilde nägi, et rahvuslus saaks areneda sotsiaaldemokraatia pinnal."

Kaasprofessor Ago Pajur: "Amnestia on tuntud küll eelkõige selle poolest, et kommunistid ja vabadussõjalased lasti lahti, aga seadus iseenesest on märksa laiem."

Ajaloodoktor Mari-Leen Tammela: "Ametiühinguid kasutati variorganisatsioonidena just selleks, et saada oma esindus riigikogusse."

Ajaloolane Jaak Valge: "Tulevaste juunikommunistide rahvuslus oli palju nõrgem kui nende vasakpoolsete rahvuslus, kes ei läinud juunikommunistideks."

Ranno Sõnum: "Riigipöördekatse ebaõnnestus sellepärast, et kommunistid hindasid oma võimeid üle ja sõdurkond ja töölised ei läinud sellega, vastupidi kommunistide ootusele, kaasa."

Ajaloolane Toomas Hiio: "Loomulikult oli ette nähtud ka võimu ülevõtmise praktiline pool – sõjatribunalid – kõigi vaenulike klasside liikmete vangistamine, sõjaväepolitsei, politseinike, sõjaväeluure ja kõrgemate juhtide surmamõistmine ehk Nõukogude võimu kehtestamine, nii nagu me seda 1940. a ja veel enam pärast 1944. a tõepoolest nägime – see plaan oli olemas juba 1924!".

Ajalooõpetaja Jaak Juske: "Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Johan Laidoner – selles nimekirjas peaks kindlasti olema neljandana August Rei. Paguluses kandis ta edasi Eesti riigi õiguslikku järjepidevust ja sama oluline on tema roll riigi sünniloos- ta on üks selle riigi ülesehitajatest."